Piiratud eelarvete, vähese IT-personali ja kasvava lunavara- ja andmepüügirünnakute ohu tõttu kasutavad maapiirkondade haiglad üha enam koostööl põhinevaid ohuteabe võrgustikke ja elementaarseid küberhügieeni tavasid, et kõrvaldada ohtlikke turvaauke ja kaitsta patsientide andmeid paremini.
Suur osa Ameerika Ühendriikidest sõltub päästerõngast, millest keegi ei räägi: enam kui 2,000 maapiirkonna haiglast, mis teenindavad piiratud juurdepääsuga tervishoiuteenustele piirkondi. Need haiglad on sageli krooniliselt alarahastatud ja personalivaesed ning sunnitud seadma esikohale kõige pakilisema: patsientide ravi. Seetõttu jääb küberturvalisus tagaplaanile, mis lõppkokkuvõttes seab maapiirkondade haiglad küberrünnakute ohtu.
Probleem on samuti süsteemne: küberjulgeolekueksperdid ja ohuluure algatused keskenduvad tavaliselt kõrge väärtusega ja keerukatele tervishoiusektori sihtmärkidele, nagu suured haiglavõrgud, kindlustusseltsid ja valitsusasutused.
Küberturvalisuse investeeringute ja poliitika fookuses jäävad maapiirkondade haiglad sageli tähelepanuta, kuna neil puuduvad ressursid oma võrkude piisavaks kaitsmiseks. Piiratud küberturvalisuse ressursid toovad kaasa palju vähem kaitset, muutes maapiirkondade haiglad atraktiivseks sihtmärgiks. Eelarveprioriteedid lähevad patsiendihooldusele, nagu peakski, ja väljakutseks saab suurema hulga küberturvalisuse ressursside tagamine.
